Uniteddogs - Koer, Koerad, Koerte sotsiaalne võrgustik, Koera eest hoolt kandmine, Varjupaigast koera võtmine, Koeratõud, Armsad koerad, Armsad fotod

Sügiskoerus 2009

10 kuud tagasi

Tere koerad, miskit ägedat toimus jälle: Koeruse seiklusvõistlus alapealkirjaga "Sügis 2009", kus mina ka osalesin ja saavutasin kutsikate rajal 17 osaleja hulgast 12. koha. Mitte just kõige paremale kohale vaatamata läks meil täitsa hästi ja lõbusalt, jooksime lõpp kiiresti mööda metsa edasi ja natuke ka tagasi, sest Pireti jooksuvorm on üsna heaks muutunud (Jasper teab rääkida, et vanadel aegadel see nii ei olnud ), aga orienteerumise skill ei ole suurt edenenud. Kogemata jäi meil üks punkt võtmata ka - 5. punkt, kus me tegelikult käisime ja ülesannet tegime - ja saime seetõttu 10 trahviminutit ajale otsa. Esimese ja teise punkti leidsime kähku üles. Esimeses pidi koer ehk mina, Pipi, jalgupidi kaussi astuma. Kuna ma olen apla isuga koer, aga pean pidevalt elama näljasurma äärel, siis astusingi kohe sinna sisse, kui Piret kausi taga vorstiga meelitas ja ´Pipi-tule-opaa´ ütles. Teises punktis õnnestus jälle keha kinnitada. Jõudsime sinna punkti ja samal ajal kui Piret uuris ülesande juhendit, leidsin mina vägeva kotletimännipuu ja hakkasin sealt küljest sööma. Juhendis oli kirjas, et koer peab otsima puu küljest 3 kotletti ja ära sööma. Kuna ma juba olingi asjaga ametis, siis oli selle ülesandega kenasti ühel pool ja kihutasime edasi. Kolmanda punktiga läks nihu. Tuhlasime jubedas tihnikus, ma takerdusin rihmapidi risusse, Piret karjus, et torkas endale oksaga silma. Õudne džungel, ma ütlen... Olime isegi enamvähem õiges kohas, aga lõpuks kaotasime orientiirid ja lonkisime 2. punkti tagasi. Lõpuks jõudsime teiste võistlejate abiga õigesse kohta ka. Seejärel tuli ilma lisaülesandeta 4. punkt, mille leidmisega probleeme ei olnud. 5. punktis pidi koeraomanik arvama, millist nämmat koer kõige rohkem tahab. Piret arvas, et ju ma ikka kotleti peal väljas olen. Lisaks valis ta juustu ja õuna, millest ta arvas, et neid ma niiväga ei taha. Eks tal oli õigus ka. Abiline hoidis mind kinni, Piret läks seisis eemale maiusetaldrikute juurde ja hüüdis mind. Ma olin kogemata tublim, kui vaja, sest tegin perfektse SIIA-soorituse, istusin tagumikuga kotletitaldrikusse ja jäin perenaisele püüdlikult otsa vaatama. Siis ta seal vehkis kätega ja ma sain aru, et see oli hoopis lubatud kotlet, mitte trikiga EI-kotlet. Sõin ära. Nii hea kui süüa saab. Kuues punkt oli lageda metsa vahel ja tuli kiiresti kätte. Seitsmendas punktis oli sisult lihtne, kuid aeganõudev ülesanne leida metsa alt numbrid ja neist koostada FCI asutamise aasta - 1911. Oligi kõik ja finišeerusime ajaga 00:47:41. Kotletipüüdmise võistlusel tegin väga stiilse etteaste ja näitasin kõigile, kuidas väiksed vedrukoerad õhust vorsti napsavad. Tulemus 3 meetrit, piisavalt alla keskmise, aga see-eest tegin väga ilusa graatsilise hüppe. Järgmise korrani, Pips.

Pildil mina esimest ülesannet täitmas (pilt: Marina Roos)